steve holt! (käed õhku)

see on lihtsalt ebanormaalne kuidas mu säärelihased valutavad eilsest rebaste ristimisest ja sellele järgnenud klubituurist. meenutab kangesti mu 90 kilomeetrist jalgsi rännakut sõjaväe ajast. ja eile kuulsin et mu kursaõed on väga rõõmsad et neil nüüd üks kursavend ka on. kirjutaks heameelega rohkem aga ma pole midagi huvitavat teinud. koolipäevad on max 12ni ja neid oli mul ka kaks see nädal.homme lähme lääne-saaremaa tripile oma erialaga ja mul on tunne et ma peaks tööle minema või trenni või midagi, sest muidu ma hakkan sarivägistajaks et oma igavust peletada.

actus

jaa täna oli mul esimene koolipäev. aktusepäev. hommik algas sellega et juutuubisin kuidas oma valget särki triikida ja see tuli üllatavalt valutult välja. kuigi siinkohal pean ilmselgelt teiega jagama videot kuidas õiged mehed särki triigivad. kuigi naistel on selle vaatamine keelatud,siis see kes soovib ja/või julgeb seda ikkagi teha, olge lahked:

kuna oli hommik ja mul polnd midagi alkohoolset käepärast, siis seda versiooni ma seekord ei kasutanud. igatahes nagu öeldud läks see valutult ja ülikonna sain ka selga. vahepeal oli küll kerge vihmakartus tumedate pilvede pärast, aga õnneks see kartuseks jäigi. hakkasin siis kooli poole liikuma ja ilmselgelt alahindasin oma kiirust ja ülehindasin distantsi, sest ma jõudsin oma kakskümmend minutit enne aktuse algust kohale. esimesena. isegi teine tulija oli üllatunud mind nähes ja ütles mulle tere, puhtalt sellepärast et ta arvas et ma töötan seal vist. a noh misteha. väike ärevus oli vist sees. tuttavaid nägusid vägapalju peale õppejõudude ei näinud. aga ilmselgelt tunti mind ära, sest proua muru ütles üle saali mulle "tere tom." oma heleda ülikonnaga olin ma peaaegu aktuse staar, kuni astus sisse veel üks heleda ülikonnaga esmakursuslane ja liitis sellele juurde veel võimsa mohawki. olin löödud mees. aga vähemalt oli ilus vaadata neid minu eriala tudengeid, kellest umbes 90% on naissoost ja end aktuseks üleslöönud. aktuse sisu oli nagu tavaliselt haigutamapanev ja pärast ülikoolihümni ja ühispilti jalutasin koju. sealt alates olen suuremal või vähemal määral praktikaaruannet kirjutanud, mida ma seekord ei jätnud viimasele päevale. vaid eelviimasele. poes käisin ka korra. praeguseks aitab. käsi juba päevläbi kirjutamisest tuim. jee, tere ülikool